
Laupäev on laisk päev. Mitte midagi ei viitsi kohe teha. Prügikoti viisin välja ja seda ka aint sel eesmärgil, et järjekordne nael kirstu lüüa. Muidu aint bloggisid lugenud. Mõned on päris huvitavad. Aga ise eriti ei kipu kirjutama. Parem on kohvris olla. Või nagu öeldakse valetada ei tohi aga tõde peab rääkima nii vähe kui võimalik. Mis ma sest blogist siis üldse pean kui ma siia midagi ei kirjuta. Võibolla kunagi tasakesi harjun ja kirjutan, et natuke välja elada. Aga hetkel häste ei julge. Iga väljaöeldud sõna võib tulla mingi ringiga tagasi aj see ei pruugi üldse meeldiv olla (nagu minevik õpetab). Kuigi lõpuks kelle see asi on mida üks peehaadee arvab või on.
Eile said lõpuks Shoti pildid valitud. Ehk jõuavad kunagi siis ka ametlikule leheküljele. Mingil hetkel peaks Sportlandiga ka asjad klaariks tegema. Eile käidi välja mõte, et sügisest peaks Kullaga laupäeviti muusikatunnis käima. Isegi täitsa meeldib see mõte. Laupäeval koos isaga... kuigi muusika ja mina pole just harmoonilisim noot. Aga ega seal eriti laulma ei pidavatki. Eks näis siis. Muidu ongi lapsega tegelemine suht ühekülgseks muutunud. Need kaks tundi mis ma teda tavaliselt tööpäeviti näen sisaldavad endas müramist ja söömist. Isa vist peaks millegi arendavamaga ka tegelema. A ja siis eila õhtul oli jube hea õunakook. Ilmselt need Shotimaale jäänud 5 kilo hakkavad peagi tagasi saabuma. Peaks omale mingi sportliku tegevuse vaatama. Alati on võimalik muidugi korvpalli mängida. Viimastel aegadel on see käinud läbi valu. Ei viitsi eriti valutada. Peaks hoopis mingi ujumise sebima. Kaua mõeldud kaunikene.