19. juuli 2013

Ohooh

Polegi blogi ära kustutet. Üle kahe aasta midagi siia kirja. Maja pole. Korter. Kalamaja Krundil on tehtud 2012 aastal pinnasetöid kokku 3000 euro eest. Maja põhiprojekt on olemas, see läks maksma miskit 200 000 krooni jagu. Sel aastal multööd jätkuvad.

14. oktoober 2010

Arengud

Umbes täpselt mitu kuud on möödas viimasest postitusest. Vahepeal on asjad omasoodu edasi arenenud. Peamine on see, et arhitektid on usinalt tööle hakanud. See on aga põhjustanud pisikese likviidsuskriisi. Õnneks lubas pank kaasa aidata.

Kulud kirja. Kõigepealt oli vaja katta geouuring. Tehti üks auk ja kaks penetratsiooni. Kõlab hästi ah. Maksma läks 6000

Siis oli vaja tellida uus geoalus. Mõõdeti puud ära. Maksma läks 4500

Modelleerimine läks esialgu vähem maksma kui hinnakiri ette näeb. Lubasin et hinda ei avalda.

Arhitektidele sai makstud ette ka 30000+km.

Täna hinnati ka korterit. Sealt tuleb ka 1000 juurde.

Augustis septembris võtsin metsa maha. Lõpuks tellisin ka metsateatise. Tuli välja et seda pole enam vaja.

Kuigi maja põhikontseptsioon sai juba tükk aega tagasi paika, siis on ta endiselt pidevas arengus. Muutub kuju ja suurus. Tänasega muutus ka laudise paigutus. Soovitati ikkagi horisontaalset. Oeh. Püstine oleks ju ägedam. Aga natuke peab raha ka lugema. Hindadest pole esialgu väga räägitud. Aga vast ta on ikka alla 2M.

15. juuni 2010

Vahepeal on palju aega mööda läinud. Talv ka. Mis muutunud. Üldiselt on arenenud selline asi vahepeal nagu solarbase.ee. Selle seltskonnaga käisime ka Austrias vaatamas millised on passivmajad. Usk sellesse et maja võib olla passiivne ainult kinnitus. Sai ka arhitektiga kokkulepitud, et hakkab eskiisi tegema. Summa mida küsitakse on suur, aga ehk on seda väärt.
Talv oli lumerohke ja kui see sulas, hakkas kaev vett purskama. Kohe tükk aega purskas. Lõpuks pandi pump sisse ja punn ette. Nüüd ei tohiks enam pursata. 6666.66 krooni läks maksma.
Kanalisatsiooni osas mingisugust innovaatilist ja ägedat lahendust välja ei ole osanud mõelda ja ilmselt ei tule ka.
Teeehitus on endiselt pooleli. Pole olnud aega et traktor ja killustik tellida.

8. november 2009

Iisrael, 22.10-05.11.2009

22. oktoober. neljapäev

Lahkumine Tallinnast on vara. Kell 5 Lennutaadi jaamas. Kaks turvakontrolli ja õhkutõus. Ligi 5 tundi lennukis tüütas Kulla lõpuks ära, kuigi algul oli elevus päris suur. Ostsime isegi süüa. Maandusime Uvda lennujaamas, mis tegelikult on sõjaväe lennuväli. Maandumisraja ääres passisid sirgetes ridades hävitajad. Ikkagi maailma neljas õhuvägi. Vastuvõtt oli korrektne, jahe ja ilma eriliste protseduurideta. Üks õnnetu valiti juba väljas põhjalikumaks küsitluseks ja üks pidi ka oma kohvrite sisu lahti seletama. Lennujaamast väljas ootasid meid bussid. Natuke tüütult lobisev reisisaatja pajatas Iisraeli elu-olu. Ühtteist oli isegi uut ja vajalikku. Lennujaamast Eilatisse on 70 km, võttis umbes tunni. Eilatis viidi meid ilusasti hotelli treppi. Pidime väheke ootama, kuna toad polnud veel valmis. Lõpuks saime oma toa, või õigemini korteri kätte. Korter on vist tibake suurem kui meie Tln-a korter. Kolm tuba, rõdu, kööginurk. Senini on küll tunne, et sai väga õige valik tehtud. Meil pole küll hommikusööke, kuid selle eest võimalus ise süüa teha. Ilmselt on meil ka üks vaiksemaid hotelle. Eilatis on nimelt keset linna lennuväli. Kõigepealt tehti lennuväli, siis ehitati hotellid ümber ja nimetati koht Eilatiks. Tõusvad ja laskuvad lennukid mööduvad mõnekümne meetri kauguselt nii mõnegi hotelli akendest. Kella kolmeks oli kokkulepitud infotund. See kujunes mitte selliseks kui oli plaanitud. Nimelt otsustas Sabresti (restoran) manager meil kõvasti välja teha. Sõime ja jõime meiegi. Ühtegi ekskursiooni ei võtnud, olime otsustanud omapäi hakkama saada. Pimedaks läheb siin samal ajal kui hetkel Eestiski. Kell pool viis hakkab hämarduma ja kell 5 on pime. Mingil imelikul kombel tahab Kulla juba varakult magama. Nii ongi õhtul kell 7 juba tuttu minek. Hilisõhtul järsku koputus, ukse taga kena neiu kes pistab mulle ühe kilekoti pihku. Selles tee ja kohvipuru kotikesed, shokolaadi ning üks vein ja pakk piima. Vahel harva kui hotellis on padja peale shokolaadike jäetud. Siinne „shokolaad“ on ikka õige suur.

23. oktoober, reede

Hommikul passisime väheke basseini ääres ja siis käia kesklinnas. Eesmärk oli leida mõni supermarket ja väheke linnaga tutvuda. Kirjade järgi tundus ka et Põhja rand peaks olema väheke parem, et siis vaataks ka selle üle. Nagu öeldud, siis eriti seal midagi aga vahtida tõesti pole. Üks algeline rannaala. Riietuskabiine pole siin leiutatud. Aga selle eest on nad leiutanud purustatud jääga joogid. Täielik brain-freezer. Mngite kaktuste ja ühe imeliku roosa taime (vist papaia) vilja mahlu manustasime. Leidsime turistiinfo, kust saime täiesti mõistliku iisraeli kaardi ja väheke infot erinevate liikumisvõimaluste kohta. Bussijaama teadsime, selle kõrval on Shalom centre kus on ka kõik autofirmad. Jordaaniast ei tea nad midagi. Kogesime ka et restoranide hinnad on siin nagu Tallinna kesklinnas, portsud aga umbes kahekordsed. Käisime ka ujumas. Rannas oli küll vähem kive kuid rahvast palju ja suhtkoht igav. Korralikku toidupoodi aga ei leidnudki. Reede õhtul hakkab siinne rahvas ennast puhkama sättima, seetõttu lpetavad bussid juba poolest päevast sõitmise. Passisime pikalt bussijaamas, lõpuks andsime alla. Tegelikult väga hull takso polegi kolmekesi sõites ainult tibake kallim kui bussiga.

24. oktoober, laupäev

Siinne puhkepäev. Kuna Kullal toimub magamaminek kella 7-8 ajal, siis sellele vastavalt on tõusmine 5-6 ajal. Iseenesest carpe diem. Väljas on juba valge ja pole veel palav. Otsustasime võtta kõrval kõrguvad mõned tipud. Mõnisada meetrit merepinnast. Päris asjalik ronimine. Edasi otsustasime võtta lõdvalt ja läksime randa. Hotellist on randa umbes 10 minutit jalutamist. Lähim rand on Veranda beach, siia jäime ka ankrusse. Siin on rannatoolid tasuta, aga vist vaid siis kui oled tooliga liiva peal mitte puitterrassil. Kuna kohalikel puhkepäev, siis rand rahvast täis. Toimus ka mingi lohesurfarite kokkutulek ja võistlus. Avastasin, et parim ost mis seni tehtud on snorkeldamisvarustus, asja ette läheb ka Kullale kingitud fotokas. Juba põlvist saadik vees ootavad kalad keda seni nähtud kallite restoranide või hotellide akvaariumides. Sügavamal, kus ujujate jalad enam põhja ei ulatu, on ka korallid. Vesi on aga läbipaistev. Nii võibki tundide kaupa vees hõljuda ja vaadata mis elu all käib. Ilmselt saab sellest minu uus hobi. Rannas on ka mitmeid sukeldumiskeskuseid. Natuke kallis on siin PADIt tegema hakata. Aga plaani peaks selle võtma. Sest kirjade järgi pidi siinne rand veel täielik jama olema. Õhtuks olid esimesed laigud kehal põlenud, kuid rahulolu suur. Käisime jälle sabrestis õhtustamas. Lõplikult kinnistus, et kolme portsu me ära süüa ei jõua. Eriti kui veel starter ka on võetud. Krevetid ja kalmaarirõngad palusime kaasa pakkida.

25. oktoober, pühapäev.

Kohalikel siiski nädala esimene tööpäev. Olime lõpuks paika pannud oma plaanid edasise osas ja käisime taas kesklinnas, ostsime Jerusalemma piletid. Edasi tagasi piletid kolmele kokku mingi 350 seeklit. Eesti rahas siis korrutada kolmega. Distants on mingi 310 km. Iseenesest ju odav. Leidsime ka suurema kaubanduskeskuse. Shalom center. Natuke eemal on ka mingid suuremad keskused, kuid sinna peaks juba taksoga minema. Leidsime ka ühe autorendifirma, kuid nad ei tahtnud väga meiega suhelda ja hind oli ka suhteliselt kirves. Ostsime taas brain freezerit. Kiirustasime tagasi coral beachy ja randa. Ülejäänud päev möödus rannas vedeledes vaheldumisi snorkeldamisega. Esimesed punased laigud on maha rahunenud. Õhtul käisime kohalikus Last Refuge nimelises restoranis. Seekord olime juba targemad tellisime ühe supi, ühe starteri, ühe põhiroa ja ühe magustoidu. Teenindus oli aga sellise tellimuse peale suhteliselt kehvake. Kõhu sai aga täis.

26. oktoober, esmaspäev.

Hommikul käisin linnas väheke tööasju korraldamas. Hakkas selguma tõsiasi, et ülikool jätab mind alates 28. oktoobrist ilma mobiilisidest. Pole midagi öelda, vahvalt pannakse. Linnast tagasi läksime kohalikku observatooriumisse. Coral beach kus me hotell ka asub on sisuliselt merekaitse ala. Ehitatud on ka küllalt suur kompleks kalade ja korallide vahtimiseks. Tibake kallis ta ju on, aga raha röövimise tunnet ka ei tulnud. Kokku veetsime kompleksis miski 6 tundi. Akvaariumid igasuguste värviliste kaladega, nende toitmine. Ega eriti ei hellitatud salatikimp vette ja peotäis räimi järele. Siis haide bassein. Haid olid küll väikesed, ilmselt mitte just maailma suurim bassein, kuid vahva ikkagi. Siis merikilpkonnad ja raid. Taas sattusime nende toitmisele. Osad kilpkonnad olid need smad keda Omanis nägime. Teised olid siis need kes näpu otsast hammustavad kui näpp kilkonnale suhu pista. Need sõid kala nagu raidki. Diivanilaua suurused leppisid salatiga. Seejärel haruldaste kalade osakond. Ikka igasuguseid elukaid oli. Muuhulgas ka merihobud keda ma varem ei olnudki näinud. Omani kalaministeeriumi basseinis ma ei mäleta et neid oleks olnud. Oli ka süvaveekalade sektsioon, igast helendavad olevused. Lõpuks jõudsime ka põhiatraktsioonini milleks olid klaas põhjaga laev ja observatoorium ise. Klaaspõhjaga laev on nagu pisike kollane allvelaev. Veeall suured aknad millest hea koralle ja kalu vahtida. Tegi sellise 20 minutilise tiiru. Natuke jäi lahjaks, aga siiski põnev. Seejärel observatoorium kus saab 6 m sügavusele vee alla minna ja veel kalu ja koralle vahtida. See oli küll põnev kogemus.Jalutasime tagasi Veranda beachile. Kerli ja Kulla käisid veel ujumas. Õhtul välja sööma minna ei viitsinud.

27. oktoober, teisipäev.

Äratus oli küll varajane, kuid buss Jerusalema väljub alles kell 10. Esimene läheb küll kell 7 kuid selle peale millegi pärast pileteid ei saanud. Sõit võtab ligikaudu 5 tundi aega. Selletõttu oli natuke kahju, et nii hilja minema sai. Buss sõidab läbi surnumere äärsetest kuurortidest ja ka Masadast. Hea orgunni korral saaks kõik teha ühe 3 päevase roundtripiga. Väga hullu orgunni ei nõuakski, hotellid peaks ilmselt enne ära vaatama. Muidugi võib teatud kellaaegadel olla bussis raskusi istekohtade leidmisega.. Jõudsime Jerusalemma poole kahe ajal. Kõigepealt väike eine, siis hotelli otsima. Võtsime teise hotelli, sest esimeses olid kohad täis. Teises hotellis tehti ka nägu et vaadatakse kas kohti on ja siis väänati selline kirves hind ja kui maksma hakkasime siis tõsteti veel hinda. Ei viitsinud vaidlema hakata. Saime kahetoalise apartmendi. Viskasime asjad tuppa ja põrutasime vanalinna. Jalutasime mööda Jaffa tänavat kuni vanalinnani. Tiirutasime seal väheke, vahtisime nutumüüri. Iseenesest võiks need kes meile, eestlastele, etteheidavad et me ajaloos toimunust nii kramplikult kinni hoiame, püüda sama öelda ka juutidele. Noh lõhuti teil tempel ära, kaua te itkete, ehitasite ju mitu tükki asemele. Ilmselt peetaks seda kohatuks. Muud enam sellel õhtul ette võtta ei jõudnudki. Jalutasime väiksemaid tänavaid pidi hotelli poole tagasi. Käisime turul. Ostsime mõned imiku pea suurused granaatõunad ja melonid, natuke oliive ja õlut, mida õhtusöögiks enam vaja. Jerusalemas on muide natuke jahedam kui Eilatis. Umbes 25 C oli sel päeval.

28. oktoober, kolmapäev.

Hommikul selguski tõsisasi, et mind ongi jäetud ilma mobiilisideta. Kuidagi abitu tunne on.
Kulla magas hommikul isegi küllalt kaua. Umbes poole seitsmeni. Hommikusöök oli aga pool 9. Otsustasime võtta hotelli pakutava hommikusöögi ja sama raha kulutada taksole millega oliivimäe otsa sõita. Käisime veel väikese tiiru turul. Tänaval peatasime esimese takso kellega jõudsime kõigepealt kokkuleppele et ta viib meid üles oliivimäele näitab seal vaateplatvorme, siis viib sinna kus Neitsi Maarja kirikud on ja vanad oliivipuud. Oliivimägi oli ennevanasti rikkalikku oliivisaaki pakkuv haljendav mägi mille juudid on nüüd surnuaiaks muutnud. Nad nimelt arvavad, et apokalüpsise korral avab Jeesus kuldse värava mida kaudu hakatakse häid inimesi elavas järjekorras taevasse laskma, mistõttu on kaval hankida omale koht surnuaial esimestesse ridadesse, milleks ongi oliivimägi. Praeguseks on alles jäänud vaid üks oliivipuu, paari tuhande aastane.
Seda kõike nägime 100 kohaliku raha eest. Mõnes mõttes oli päris hea valik. Sinna mäe otsa ronida oleks olnud ikka tõeline piin. Allatulek samuti. Nüüd suhisesime valge mercedesega hops mäest üles ja hops mäest alla. Palusime ennast viia Lions Gate juurde kuid taksojuht hakkas väga meie pärast muretsema, et kohalikud tulipead moslemid pidid enne lõunast palvust väga ärevad olema ja et ohtlikud ajad. Veeniski meid ära, et veel 250 seekli eest läheme käime siis vaatame Betlema ka ära. See on tegelikult palestiina territooriumil, aga kuna ta ise ka moslem, siis oli tal väidetavalt lihtsam alale ka sisse pääseda. Seal tegi üks teine onkel meile väikese tiiru. Nägime ära koha kus ortodoksid arvavad et Jeesus sündis ja sellest paar meetrit eemal katoliiklaste arvamus. Igaljuhul on nad selle loomalauda asemele tohutu kiriku nüüd püstitatnud. Nagu arvata võiski siis lõppes ekskursioon ühes kohalikus suveniiride poes, kus meil soovitati igasuguseid vidinaid. Ütlesin et me ehteid ei tohi riiki sisse viia, tohutud maksud tulevad peale ja ostsime ühe puust kaameli ja mõned jõuluehted. Ka puust, väidetavalt oliivipuust. Siis sõitsime veel väheke palestiinas ringi. Juutidel on midagi nende müüridega. Neile meeldib nende ääres nutta ja teisi nendega nutma panna. Tegelikult on see päris võigas vaatepilt kuidas kahte kogukonda lahutab umbes 6 meetri kõrgune betoon müür. Taksojuht viis meid lõpuks Jaffa värava juurde ja soovitas tungivalt hoida eemale araablaste/moslemite kvartalist. Aga seal on ju Via Dolorosa, must see tänav millel nad vaest jeesukest piinasid. Igasse kohta kus jeesus kukkus või midagi nägi on nad nüüd kiriku püstitanud. Hilja, sõbrakesed, hilja, varem oleks pidanud mõtlema. Leidsime ka viimase võidmise kiriku. See on siis see koht kuhu nad ta risti lõid ja siis maha matsid. Kõik kohad on selgelt ära tuntavalt märgistatud. Kirikuga. Rahvast oli tohutult palju. Via Dolorosa alguses Lions Gate juures oli aga rahulik. Kahtlaselt palju tolknes aga ühesugustes T särkides kuulmispuudega vennikesi. Aga nad olid sõbralikud, paaris kohas juhatasid isegi teed, näiteks kohta kus Jeesust koos röövlitega vangis hoiti. Doom of the Rock oli meiesugustele suletud. Moslemid on sinna oma moshee püstitanud. Juudid jälle leiavad et neil on teatud õigustatud omandinõuded sellele kohale ja tahavd oma piiblit mosheesse viia, see aga ärritab kohalikku moslemikogukonda. Sellest tulenevalt oligi hetkel vanalinnas kergelt ärev õhkkond. Taksojuhi sõnade kohaselt siis toimuvad peamised kokkupõrked enne lõunast palvust ära, et siis pealelõunal juba muude toimetustega tegeleda. Igaljuhul oli kõik rahulik. Leidsime ka katuseraja. Mingis imelikus kohas Marksi tänava alguses on sinine raudtrepp mis viib katustele ja seal saab siis jalutada. Lõppeb see aga veel suvalisemas kohas. Vähemalt meie jalutasime kusagilt trepist alla, kellegi köögist ja ühe palvemaja WC-st läbi ja olimegi jälle moslemite kvartalis. Endiselt oli kõik rahulik. Käisime veelkord nutumüüri vaatamas. Rahvast oli vähem kui õhtul. Teel bussijaama haarasime paar ampsu. Bussijaama sisenemine on rangemalt turvatud kui Tallinnas lennujaam. Pagas valgustatakse läbi, metallidetektorid jne. Lõpuks bussis ja 4 tundi kihutamist läbi öise kõrbe.

29. oktoober, neljapäev.

Hingeldamise päev. Vahepeal peab ikka natuke puhkama ka, isegi puhkusel. Sisuliselt ei teinud mitte midagi. Läksime randa ja vedelesime seal. Pealelõunal liigutasime ja keerasime teise külje. Snorkeldamine, Kulla kogub teokarpe jne. Õhtusöök jälle sabrestis.

30. oktoober, reede.

Kella 10.ks on autolaenutus kokkulepitud. Enne seda jõuab Kulla käia ühe tiiru basseinis ja linnas ostame ka vaucherid Petrasse minekuks. Autorendi leidmisega on väheke tegemist, aga nad tõesti on Shalom centre’s kõik koos. Auto kätte saamine võttis aega. Üks prantslaste seltskond demonstreeris, et tasub olla ettevaatlik millele alla kirjutad. Neid taheti läbisõidukilomeetrite ületamise eest kottida. Siiski selgus et teenindaja eksis. Jee rait. Demonstreerisime siis ka et meiega jamada ei viitsi. Auto ülevaatamisel otsisime kõige pisemad kriimud ja mõlgid üles. Samas loomulikult unustasime ilukilbid. Samas ei tohiks meil probleeme läbisõiduga tulla, kuna 3 päevase rendi puhul on läbisõit piiramatu. Loodame parimat. Sama raha eest jälle klass kõrgem auto. Mitte et seal vahet oleks. 1 liitrine ja kahe hobuse jõuga oli see auto ikkagi. Ja automaat. Tahtsin küll manuaali, kuid tegelikult oli päris laisk sõita. Võtsime suuna Timna pargi poole. Enne veel käisime suuremat ostukeskust vaatamas. Vett ja nosimist vaja. Noh, tulgu vaadaku mis sugune üks supermarket välja peab nägema. Samas mulle just meeldivadki väiksemad. Timna park on miski 25 km linnast. Ilma autota sinna hästi ei saa ja pole eriti ka midagi teha. Territoorium on suur ja erinevate objektide vahel on ikka kilomeetreid. Timna park on koht kus juba egiptlased 6000 aaastat tagasi vaske kaevandasid. Kõrval käib kaevandamine siiani, kuigi tiba teiste tehnoloogiatega. Egiptlased kaevasid lihtsalt maa-alla urud kus siis väärtuslikku metalli uuristasid. Sellest on maha jäänud mitmed vaatamisväärsused. Lisaks on ka loodus ise hoolitsenud, et oleks põnev ja ilusad asjad. Erinevaid erosioonivorme oli päris palju, Seened, kaared sambad jne. Mõnesse kohta olid egiptlased maha jätnud ka omaaegset graffitit. Külastuskeskuses oli pileti hinna sees ka vesijalgrattaga sõitmine ühel tillukesel tiigil ning pudelikeste täitmine värvilise liivaga. Päev venis igati pikaks. Sõime kesklinnas õhtust. Mingis suvalises kohvikus kus nad ei saanud õieti ei Inglise ega Vene keelega. Kõrval käis mingi tilbu muusika. Selgus et väike autopark. Kaubanduskeskustes autode liikumist imiteerivaid atraktsioone oleme Kullale kogu aeg keelanud. Nüüd siis tegime talle seda rõõmu ja lasime tal ka autoga sõita, sest need reaalselt ka sõitsid. Oh seda rõõmu.

31. oktoober, laupäev.

Plaan oli varakult minema hakata. Kuna uni läks ära juba enne päikese tõusu otsustasin lähima künka otsa ronida päikest ootama. Märkamatult venis fotosessioon pikemaks kui plaanitud. Saime sõitma hakatud kella 7 ajal. Suund surnumerele. See on mingi 250 km. Esimene pikem peatus on Masadas. See on kõrge künka otsa ehitatud kindlus mis loomulikult on nüüdseks vallutatud. Roomlased vallutasid. Juudid ehitasid. Juutidele on see võitlus viimse meheni ja parem surm kui orjus ning juut ei orja sümboliks. Kui roomlased olid kogu juudamaa juba vallutanud oli jäänud vaid viimane kindlus nimega Masada. See oli ehitatud kõrge mäe otsa surnumere kaldal. Mäele oli võimalik läheneda vaid ühte teed pidi, muidu on nõlvad kaljused. Igal juhul, oli ükskord siis nii, et roomlastel oli jälle orje vaja aga viimased vabad juudid masadas. Asuti siis piirama. Nagu selliste kaugetel aegadel toimunud sündmuste puhul ikka, lähevad lood kohati lahku. Mõni väidab, et piiramine kestis 4 aastat, mõni väidab et 4 kuud. Viimane tundub tõenäolisem. Kindluses olnud inimeste arv on aga küllalt täpselt teada 960. Need pidasid mõnda aega edukalt roomlastele vastu. Need kavalpead ehitasid aga suure rammiga varustatud suure piiramistorni. Lõhkusid sellega kindlusel müüri ära. Tegu tehtud, otsustasid roomlased minna õhtustama. Samal ajal vaatasid asi on pupu. Leppisid siis omavahel kokku ja valisid välja 10 meest kes kõik ülejäänud maha tapsid. Siis nedest 10st mehest valiti üks kes ülejäänud 9 maha tappis ja lõpuks iseenda ka. Hommikul tulid roomlased ja avastasid suure hunniku laipu. Orje ei saanudki. Väidetavalt küll 2 naist ja 3 last olla ennast ära peitnud ja need pääsesid verepulmast ja rääkisid selle loo. Aga roomlased on andnud selle lahingu järel maailmale veel ühe tarkuse tera, tänasida toimetusi ära viska homse varna. Kindlus oli tõesti suur. Peale selle vahvad templid ja pidupanemise platsid.
Masadast läksime surnumere äärde. Nii madalale polegi ma varem kunagi laskunud. Ikkagi maailma madalaim maismaa punkt. See oli ka ühtlasi reisi masendavaim koht. Meenutas natuke mustamere äärset kuurorti sell räpaseimal hetkel. Kuna järves veetase alaneb kiirusega 1 m aastas, siis sellest kohast kus kunagi olid rannarajatised on veel tükk aega allapoole ronida. Seal kusagil kivide vahel siis tuleb ukerdada, riided vahetada ja vette ronida. Kullal läks õnnetult. Allergia kohtades hakkas kohe kipitama ja siis läks veel vett ninna ka. Võis ikka valus olla. Aga vesi tõesti kannab. Väga pikalt sinna passima ei jäänud.
Suundusime hoopis Ein Gedi vadisse jugasid vaatama. See oli täielik kontrast mõnesaja meetri kaugusel loksuva surnumerega. Elu ja sära täis looduspark. Ilus joastik. Kuna saabusime sinna suhteliselt hilja, siis jõudsime läbi teha väikese osa ühest rajast. Kui kõrbest väsinud, siis selline mõnus oaas. Loomadest olid mingid rottide sugulased, Kulla keeles siis tümpsutajad ja kaljukitsed olid pidevalt pildis.
Algselt oli plaan, et katsume Aradi ööbima jääda. Ööbida saaks ka Masadas. Algne plaan oli nimelt selline, et tõusta päikesetõusuks Masadasse. Masada külastuskeskusest saab mööda snake path’i ronida üles kindlusesse. Aradi poolt saab roomlaste rampi mööda. Viimane on tuduvalt lihtsam ja kiirem tee. Aradis on ka rohkem hotelle. Paraku Lonely Planetis toodud numbritest ükski ei toiminud ja nii me hotelli ei saanudki ja otsustasime hoopis sõita tagasi Eilatisse. Arvestades kuluva kütuse hinda, siis see tuli odavam. Ja ausalt öeldes, hakata kella kolmest öösel ronima Masadasse et päikesetõusu pildistada, siis see oleks olnud tõsine pettumus. Niiet tark valik.

01.november, pühapäev.

Alustasime päeva taas varakult. Sel korral sõitsime Eilatist välja pikki Egiptuse piiri. Esimene peatus punane kanjon. Silt on tee ääres ilusasti näidatud. Esimesest parklast tasub veel mööda vana patrulli teed edasi põhja suunas sõita. umbes kilomeetri pärast on veel teine laagriplats ja sealt algab alles matkarada kanjonisse. Erinevad rajad on erinevalt tähistatud, tasub värve jälgida. Punane kanjon ise on umbes 600 m pikkune, kohati vähem kui 1 m laiune ja 15 m kõrgune kanjon. Väga lahe ja mõnus ronimine. Võimas.
Punase kanjoni juurest jätkasime ronimist põhja suunas. Kaardi pealt tundus ahvatlev jätkata sõitmist pikki Egiptuse piiri. Esiteks ei tabanud hästi teeotsa, paar korda edasi tagasi sõitmist, leidsime selle üles. Tee otsas aga üsna konkreetsed sildid mistõttu pidasime targemaks mitte iisraeli julgeolekujõududega tüli norida. Jätkasime ronimist mööda Negevi mägismaad sihiga jõuda Makhtesh Ramon’i. See on väidetavalt üks maailma suurimaid vulkaanikraatreid. Hiiglama pirakas on ta tõesti. Kraatri nõlvad on järsud, põhjas aga platoo mida ilmestavad erinevat värvi künkad. Küngaste värv tuleneb liivast. Mõned mäed, ilmselt siis mingid vulkaani lõõrid vmt olnud, on nüüd künkad mis koosnevad nagu tänava kiviparketi kividest. Sellised hulknurkse ristläbilõikega kiviplokid. Makhtesh Ramoni nõlvale on rajatud Mizpe Ramon. Peamiselt vist siis Venemaa avarustest kohalerännanute majutamiseks mõeldud külake. Oli ka külastuskeskus aga ei viitsinud külastada. Võtsime suuna En Avedati suunas. Järgmine kanjon. Selgub aga et öösel on vihma sadanud ja vesi ühe strateegiliselt olulise silla minema uhtunud. See tähendab et park on suletud mis muuhulgas tähendab seda et pargi külastamise eest raha ei küsita. Põhimõtteliselt oleks võinud ju riskida ja kanjoni siiski läbi käia. Teatud seltskonnaga siiski ei riski. Vaatasime siis kõigepealt kuidas kanjon lõppeb ja siis sõitsime vaatama kuidas ta algab. Kahtlemata üks ilusamaid kanjoneid. Päris palju helehalli liivakivi. Kanjoni põhjas rohelised palmid jne.
Siit võtsime suuna kodule. Korra käisime Yerohamis. Seal oli üks järv, mis tundus kohalikele populaarne pikniku koht olevat. Ujuma minekuks järv siiski kutsuv polnud. Natuke liiga räpane. Püüdsime tuvastada Yerohamis mõnda söögikohta. Tundub, et Turist on siinkandis suhteliselt haruldane nähtus. Kulla suureks rõõmuks leidsime ühe kooli territooriumilt tohutult suure mänguväljaku. Meeletult kõrged liumäed jne. Mõne jaoks reisi üks olulisemaid tipphetki. Võrreldav vaid tümpsutajate, kasside ja eeslitega. Yerohamist oli vaja meil jõuda tagasi Jordaani piiri äärsele teele. Üks tee oli suletud Seetõttu pidime minema läbi Dimona mistõttu sattusime ka kohta Mamshit. Järjekordne vallutatud kivihunnik, aga väidetavalt kõikse paremini säilunud kivihunnik. Kohati olid majade kujud täiesti tuvastatavad.
Aga tagasisõitu ei saanud ju igavalt teha. Selleks oli vaja valida ikka üks kõrvalisem tee kus alguses olid küll sildid, et läbisõit keelatud ja et sõjaväe territoorium ja et autost väljuda ei tohi ja pildistada ei tohi jne. Me läksime ikkagi. Ühel hetkel See oli kunagine Beer Sheva ja ja Aqaba vaheline tee. Selle peal Negevi mägedest laskuv skorpioni rada. Vot see oli lahe. Hea et ei pidanud seda teist pidi sõitma, sest väike punn mis meil autot asendas poleks sellega hakkama saanud. Kohati oli tee alt ära uuristatud, väga äge ja järsk laskumine. Õnneks saime enne pimedat alla. Pikk tee tagasi Eilatisse.

02.november, esmaspäev.

Auto oli vaja tagasi anda. Üritasime veel tast maksimumi võtta. Linna servas oli Kerli näinud mingit poodi Eilati kivide ostmiseks. Natuke vara vist jõudsime kohale. Üritati vägagi meile müüa, aga pidime natuke ootama kuni pood avatakse. Istusime väheke, siis hiilisime minema. Auto ära andmine sujus tõrgeteta. Raha võtsid nad ka sama palju kui kokku olime leppinud. Üritasime veel sopata, aga ei leidnud midagi vajalikku. Kolleegidele viidava saime kätte. Siis tagasi coral beachile. Algul vedelesime basseini ääres, siis läksime randa vedelema. Kuna vahepeal oli torm olnud, siis leidis Kulla eriti palju karpe. Õhtust sõime kohalikus rõba na ugol söögikohas. Siinsetest restoranidest ilmselt kõige armsam. Hea värske kala, pisike söögikoht. Perebisnis.

03.november, teisipäev.

8.15 oli takso hotelli väravas. Taksos juba üks juudipaar. Suund piirile. Seal selgus,e t mul peavad tõesti kaasas olema dollarid ja seeklitest ei piisa. Tohutult põhjalikud piiriprotseduurid. Lõpuks viisa Jordaaniasse käes ja jordaania takso leitud. Millegi pärast nägi programm ette 20 minutilist peatust Aqaba külastuskeskuses. Kulla sai sealt kingituseks Jordaaniat tutvustava brošüüri. Nii vähe on õnneks vaja. Lõpuks hakkasime sõitma Petra suunas. Pikk tee mägedes. Moosese vadis teeme ühe foto eatuse. Oli täpselt ühe foto peatus. Siis oli ka peatus poolel teel, kõrgel mägedes. Ei mäletanudki et 15 kraadi võib nii jahe olla. Igal juhul oli seal üks kaubaputka kus käis mingi tohutu äritsemine kulla ja mürriga. Kulla sai kellegi käest kingiks küpsis-shokolaadi. Jätkasime sõitmist. Petrasse jõudes oli mul hea meel et ei hakanud ette võtma avantüüri ise auto rentimise ja ise tulemisega. Kohalikke teid vaadates oli väga hea tunne, et roolis istub kohalik ja auto tundus tugev olevat. Kuigi ilma amortideta. Pidurid tundusid olevat. Petra külastuskeskuse väravas ootas meid giid kes meid läbi pargi juhatas. Oli väga asjalik, adekvaatne ja kompetentne tegelane. Petra on koht kuhu umbes 100 aastat enne jeesukese sündi tulid Jeemenist beduiinid ja rajasid linna. Kui neil mõni kunn või kunni sugulane suri, siis kraapisid nad liivakivi kalju sisse hauakambri. Hauakambri fassaadi kaunistasid nii nagu tolle aegsed kombed ette nägid. Kohati on veel kreeklased ja roomlased sealt üle käinud ja omale maitsele sobivalt fassaade kohendanud. Vähematele tegelastele kraabiti ka hauakambrid, aga need olid rohkem ühiselamutüüpi ja mitte nii rikkalike kaunistustega. Kõige suuremat hauakambrit nimetatakse varakambriks. Selle fassaadil on üks rooma perioodist jäänud vaas. Kohalikud elanikud olid igati veendunud, et selles on peidus varandus. Selle kättesaamiseks ründasid nad vaikselt omaette hoidvat vaasi käsitulirelvadest põhjustades sellele olulisi materiaalseid kahjusid. Loomulikult mingit varandust ei leitud. Petraga oli selline asi, et ta oli Siiditee üks olulisemaid logistikakeskuseid. Linn oli aktiivselt kasutusel kuni vist 17 sajandini. Siis tuli maavärin ja linn kukkus kokku. Siis ta unustati mõneks ajaks. Kohalikud elanikud muidugi teadsid, et selline asi on olemas aga euroopa tarkpead ei teadnud. Siis avastas üks tegelane selle taas ka eurooplastele. Veel 50 aastat tagasi kasutasid kohaliku elanikud vanu hauakambreid märksa elavamatel eesmärkidel ja elasid neis. Siis ajas valitsus nad sealt minema ja tegi Petrast turismiatraktsiooni. Linna viib üpris kitsas kanjon. Linnast on olulisel määral praeguseks alles jäänud üks hunnik kive. Kohati on mõned templid välja kaevatud. Kohalikud lapsed äritsevad arheoloogiliste leidudega. Saaks sõita ka kaameli hobuse ja eesliga. Pakkujaid on palju, aga hinna üle peab läbi rääkima. Peale ekskursiooni ootas meid lõunasöök. Söök oli hea, aga karm üllatus oli, et joogid pidime ise ostma. Harva kui nii kallist õlut saab. Autojuhi promotud suveniiripoodi ei vaevunud me sissegi minema. See vist solvas teda natuke. Hommikul oli ta lubanud, et jõuame moosese vadisse päikeseloojanguks et seal veel pilte teha. Rõhusime sellele kui vältisime järjekordset suveniirikat. Igal juhul tundus ta natuke torssis olevat. Moosese vadisse jõudes oli kuu juba kõrgel taevas ja päikeseloojangu värvidemäng oli juba ammune möödanik. Piiril taas pikad formaalsused. Eriti juutide poolel. Mõningad komplikatsioonid ja küsimused. Aga lõpuks saime koduhotelli. Juudiperekond oli tõesti mõnus reisiseltskond. Reisi ostsime bussijaamast Egged toursi kontorist Reisi korraldas Fun Time. Näo kohta $ 120 + 47.5 piiriületuse jaoks. Põhimõtteliselt saaks ka odavamalt kui minna taksoga piirile, teisel pool on taksod vastas, sõita Aqabasse. Autorent peaks olema netist bronnitud. Võtad auto ja kihutad. Aga peab võtma korraliku auto sest kohati on tõusud päris vahvad. Närvitsemist oli vähem ja kindlasti seda hinda väärt oli aga selliselt kuidas meie orgunnisime oma asja.

04.november, kolmapäev.

Kuna sularaha oli veel natuke järel, siis, nagu kokku olime leppinud, läksime delfiine vaatama. Nad tahavad küllalt palju raha selle eest et saaksid delfiine vaadata. Samas on hinna sees ka rannatoolid, mis sealses versioonis on küll lihtsalt plastist toolid. Kuid selle eest tuulevaikne rand ja liivaga. Delfiinidega koos ujumiseks tuleks veel kõvasti raha välja käia. Aga neid elukaid näeb seal tõesti palju. Väidavad et nad on poollooduslikud. Ilmselt on juutidel arusaam vabadusest natuke teine kui meil. Palestiinlasi peavad nad ka ilmselt vabadeks ja siis imestavad kui nad stressist mõne pommi lõhkavad. Kui loomale või inimesele aed/müür ümber panna siis nad ei ole enam vabad. Aga noh igal pool omad kombed. Veetsime igati mõnusa päeva peesitades, delfiine jälgides ja molutades. Väga mõnus koht. Päike palmide taha kadus, läksime hotelli ja üritasime asjad taas kohvrisse ja kottidesse toppida. Kuidagi see ka õnnestus. Viimane õhtusöök sabrestis.

05.november, neljapäev.

Õnneks sai eelmisel päeval kontrollitud, et buss lennujaama ei välju mitte 7.25 vaid 10.15. Nii läkski. Päeva oluliseimaks sündmuseks oli turvakontrolli läbimine. Selle eest hoiatati pikalt ja põhjalikult. Ei tea kas Kulla sulatas taas jää, kuid meie puhul oli kontroll küllaltki põgus. Küsiti küsimusi mida võis ette aimata. Mis mõtet peaks olema neile valetada. Ei tunne me kedagi ei Iisraelis ega Jordaanias. Pagasit lahti ei pakitud. Igal juhul oli näha et mitte kõigil ei lähe nii kiiresti. Siis algas pikk molutamine. Lendu lükati korduvalt edasi. Poed, mõlemad, korduvalt läbi käidud. Lõpuks lennukis. Ei tea kas pohmellist või päikesepõletusest või siis lihtsalt seagripist (tuleb välja, et see polegi enam naljakas) aga olemine kisub järjest kehvemaks. Tahaks vigisevaid ja karjuvaid lapsi kägistada kuid nende vanemad on kohe kõrval. Lõpuks Tallinnas, muruplatsidel on lund, temperatuur on nullis. 5 tunniga 30 kraadi temperatuurilangust.

14. september 2009

elumaja

Üsna täpselt kolm kuud viimasest postitusest. Vahepeal on Kraavipervel päris palju juhtunud. Juulis võtsime lõpuks ette ja ehitasime pumbamaja valmis. Plaatvundament, fibo ja katus tsemendist. mõõtmed üsna suvaliselt fibo mõõtmete järgi valitud. Esimese maja kohta kobe küll. Katus kannataks ilmselt keskmise õhk-maa tüüpi raketirünnaku. Puudu on veel majal sisu - pumbad filtrid särk-värk. Ilmselt oktoobris saavad tehtud. Enne seda on vaja veel välja panna soojustus - 5 cm peno. Siis koormakate peale ja selle peale muld. Uks on ka vaja teha. Või siis luuk või midagi. Ühesõnaga pool on valmis. Seni on kulunud konkreetselt putka peale miski 3977 krooni. Kolme peale siis 12K.
Oma maa peal sai hoolega võsa maha võetud, risu koristatud jne. Maa on ikka väga suur. Ilmselt oluliselt suurem kui reaalselt vajaks ja hooldada viitsiks. Osa maast jääb ilmselt ka tulevikus suhteliselt metsikuks. Ideaalis peaks tekkima tsoonid erinevate hooldusastmetega. Kevadel sai lastud osa teealusest mullast lükatud krundile. Nüüd selgus loomulikult et täpselt selles kohas võiks olla sissesõidutee või taoline asi mida mööda pääseb maja esiukseni. Nüüd peab laskma mulla ära lükata ja alt ka pinnast koorida. selle peale siis veel killustik ja enamvähem olekski. Nädalavahetusel sai sellest pinnasehunnikust kive välja kougitud. Mõned on päris suured ja mõned päris ilusad. Ilmselt saab neist kunagi midagi aiakujunduse jaoks.
Joonistasin ka maja sketshi. Maja korruse plaanid on siin. Vajalik on google sketchup.
Plaan oleks selline, et maja tuleks kolmest elumaja moodulist. Esimesel korrusel välisuksest sisenedes vasakul sahver/abiköök, köök saarega ja pliidiga, kaminaga elutuba/söögituba, üks tuba trepi kõrval, välisuksest paremal WC-vannituba. Teisel korrusel kaks magamistuba. Läänepoolse kõrval vannituba, idapoolse kõrval garderoob. Koidorist pääseb terrasile. Nüüd peaks arhitektiga veel rääkima kas selline asi moodulitest tekitada on ka võimalik.

15. juuni 2009

Saagu valgus

Taas üks sammuke kinnisvara arendamise pikal teel on läbitud. Meie krundi serval on kapp ja selles on elktrit. Vist. Vähemalt Eesti energiaga kokkulepitult need kastid sinna paigaldati. Maksma läks ka. Maksin täna 9440 krooni lepingu teise osamakse eest. Nüüd siis on veel vaja pistiku otsa üks maja muretseda. Vahepeal on silma jäänud www.elumaja.ee Detaili järgi küll hästi ei sobi, aga tehnoloogia on huvitav. Tehnoloogia on viimasel ajal üldse huvitama hakanud ja üks projekt sellel teemal arendamisel. Eks näis mis siis saab. Vahepealvõiks veeteemat edasi arendada. Kaevu nö pump ja kaevu ümber maja. Oleks lahe.

1. märts 2009

nime nimetamine

Leidsin üles selle teksti mille koostasin kui krundile oli vaja nime pakkuda ja Kraaviperve tee mõnele probleeme valmistas, mistõttu valla nimekomisjon pidi kogunema. Siin ta on:
*§13. Kohanimevaliku nõuded*

(1) Kohanime määramisel tuleb eelistada nime, mis on paikkonnas tuntud ja levinud või mis on tähtis aja- või kultuurilooliselt.

(2) Kui kohanime ei ole võimalik määrata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud põhimõtte alusel, eelistatakse nime määrates:
1) paikkonnaga seonduvaid kohanimesid;
2) nimeobjekti iseärasustega seonduvaid kohanimesid;
3) üle-eestilise tähendusega kohanimesid.

(3) Pühendusnimi on isiku mälestuseks või austuseks määratud kohanimi.

(4) Isiku nime ei või pühendusnimeks määrata selle isiku eluajal. Pühendusnime määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

(5) Kohanimeks ei või määrata numbrit ega muud mittesõnalist tähist. Pärast käesoleva seaduse jõustumist ei või numbrit ega muud mittesõnalist tähist määrata ka hargtäiendiks.

(6) Kohanime määramisel tuleb välistada:
1) kohanimede samasus või eksitav sarnasus;
2) kohanime labane või halvustav tähendus;
3) kohanime sobimatus Eesti aja- ja kultuurilooga.

(7) Olemasoleva kohanime muutmisel tuleb uue kohanime määramisel samanimelisuse vältimiseks eelistada senise kohanime täiendamist või muud teisendamist, et määratav kohanimi oleks selgelt eristuv.

(8) Aja- ja kultuurilooliselt tähtsa ning paikkonnas tuntud nimega nimeobjekti jagunemisel ei tohi nimeobjekti ajaloolisele tuumikule määrata täiesti uut nime. Kui vana nime kasutamise välistab samanimelisuse piirang, tuleb kasutada vana nime tuumast ja hargtäiendist koostatud nime.

see on kuradi huvitav seadus. Siit annab tekitada palju väga palju põhjendusi ükskõik missuguse nime kasuks.

Võib vaieldamatult öelda, et Kraaviperve on mitte ainult paikkonnas, vaid ka üleeestiliselt väga levinud nimi geograafiliselt selgelt piiritletavatele objektidel nimelt kraavide kallastel. Samuti ei saa kuidagi eitada kraavide tähtsust Eesti aja- ja kultuuriloos. A.H. Tammsaare suurteoses "Tõde ja Õigus" pöörati kraavide kaevamise tähtsusele väga suurt tähelepanu. Oma olemuselt on kraavidel seetõttu Eesti kultuuriloos väga sügav roll nii semiootilises kui ka praktilises tähenduses. Kraavide kaevamine semiootilisest aspektist väljendab eestlaste pidevat ja igikestvat võitlust oma leiva lauale toomise eest, samuti on seda käsitletud ka kui pürgimist mingi ideaali suunas, mille väljenduseks on kuivem ja viljakandvam põld. Samuti tuleb tähele panna, et mitmed Eesti haritlased ja kultuurilooliselt olulised inimesed, nagu näiteks Juhan Smuul, Georg Ots, Henn Haabremann jne. on veetnud oma nooruse kraave kaevates. Tänapäevases kiirelt üleilmastuvas maailmas on kraavide tähtsus aga hakanud inimeste teadmisest kaduma. Teatakse vaid maanteekraave, kuhu aegajalt ebaõiget liikumiskiirust valides satutakse. Tegelikult on kraavidel olnud Eesti väga oluline roll sellel, et näiteks enne II Maailmsõda oli Eesti väga kõrgel tasemel oma majanduse poolest. Tulenevalt meie kliimavöötme iseärasustest on sademeid Eestis märgatavalt rohkem kui päikese energia mõjul on võimalik vee aurumine. Ilma melioratiivsete meetmeteta oleks Eesti maismaa pind põlluharimiseks sobiv vaid murdosas kogu Eesti territooriumist. Kahjuks peame tõdema, et sotsiaal-ökonoomiliste muutuste tõmbetuultes on hakatud kraavide tähtsust alahindama, nad on jäetud hooletusse ja kõigel sellel võib olla väga tõsiseid tagajärgi kogu Eesti maaressursile. Samuti tahame rõhutada, et kraavide kallastel e. kraavipervedel on äärmiselt oluline ökoloogiline tähtsus. Nagu kõik ökotonid, eriti maismaa ja veekeskkonna piiril asuvad, on ka kraaviperved äärmiselt liigirikkad, nad on sageli ainsateks elupaikadeks haruldastele taime ja loomaliikidele.

Planeeritav kinnistu piirneb ühest küljest kraaviga, ning arvestades sealse pinnase hüdroloogilisi tingimusi on kinnistul vaja ka täiendavaid kuivendustöid planeerida. Sellest tulenevalt soovime oma kinnistutele nimeks Kraaviperve, andes sellega ühtlasi väikese panuse kõigi nende tublide tööinimeste mälestuse jäädvustamiseks kes omalajal käsitsi (!!!) kraave kaevasid ja sellega avasid meie kodumaa põllumeestele maareservi, aga samuti ka rõhutamaks kraavide ökoloogilisi ja keskkonnakaitselisi aspekte.

Valitud nimi vastab igati Kohanimeseaduse par 13 toodule. Eelpool on toodud põhjendus miks on valitud nimi tähtis aja- ja kultuurilooliselt (par 13 (1)). Samuti vastab pakutud nimi sama paragrahvi (2)2-le: nimeobjekti iseärasustega seonduv kohanimi.
Kuigi tegu on kaudselt ka isikute grupi mälestuseks või austuseks määratud kohanimega, pole antud nimi seotud ühegi konkreetse isikuga, mistõttu puudub tarvidus kohaldada VV määrust nr 227, 22. juunist 2004 (Pühendusnimede määramise kord)
Nimeobjekti näol on praegusel juhul tegu maaüksustega, mis eraldatakse kinnistust nimega Altoa III. Kohanimeseaduse par 13 (5) ütleb, et kohanimeks ei või määrata numbrit ega muud mittesõnalist tähist, seda ka mitte hargtäiendina. Oma nimevalikul me püüdsimegi sellist olukorda vältida. Samuti tahame rõhutada, et meie nimevalik vastab väga selgelt Kohanime seaduse par 13 (6) 1;2;3 toodule. Pakutud nime, Kraaviperve, näol on välistatud kohanimede samasus ja eksitav sarnasus, samuti pole ta labane või halvustav, ega sobimatu Eesti aja- ja kultuurilooga. Nagu käesoleva põhjenduse esimeses lõigus on näidatud, on selle nime puhul tegu just Eesti aja- ja kultuuriloos äärmiselt tähtsat kohta omava nimega.

Eeltoodud arvesse võttes palume määrata meie asumile just nimi Kraaviperve.